elust enesest

Nüüd pole nii ammu enam kirjutand. Pole viitsind. Mingeid pörutavaid uudiseid ka pole olnud. Hommikul 8-10 vahel on äratus, olenevalt sellest, kui hästi Jonas magab. Ja siis algab päev. Köigepealt annan Jonasele süüa, siis söön ise, siis saadame Henningu tööle, kui tal tööpäev on. Siis hakkan Jonase püreed ettevalmistama, siis veidi enne ühte sööme, siis jalutama(poodi, linna, kuhu vaja minna). Ja siis koju ja teen meile endile süüa, siis kui valmis, siis sööb Jonas jälle, siis ta joriseb, siis on mitu tundi jälle mööda läind ja ta tahab süüa ja siis paneme ta magama. Magama panek on ka kord nii kord naa. Vahel jääb ise, vahel ei jää. Vahel magab oma voodis ja siis on jälle periood,kus ta seal magama ei jää, ja magab meie juures.

Kodune olla on hea, aga vahel ka väsitav ja vahel tahaks tööle. Hea asi selle juures on see, et esimest korda elus on mul enne jöule jöulutunne. Isegi kingid on peaaegu köik olmeas. Muidu oli ikka nii et kool vöi töö ja siis 21sel avastasin, et oih jöulud tulevad, mul pole veel kinke. Raadiost pole mingi ime läbi jöululaule veel kuulnud. Isegi jöulukaunistusi pole näind, aga ega ma Jonasega eriti ju mujale kui toidupoodi ei satu. Ja ilm on muidugi mönus soe. Aga ikkagi on jöulutunne. Mönus. Imelik, et jöulud ei tähenda stressi nagu muidu.

Ja muidu on ka hea kodune olla...saan söbrannadega kokku ja töökaaslastega ja muudkui pläkutame. Koguaeg on aega.

Ma ei mäleta, kas seda olen oma blogis juba mainind, aga hakkasin Marisega jälle kirjutama. St päris kirju..paberist ja ümbrikus. Varem me tegime seda ka. Aastaid. Aga minu teistkordse saksamaale tulekuga jäi see kuidagi ära. Ja nüüd tegi Maris jälle alguse meie toredale traditsioonile. Ja tänu sellele pidevale kirjutamisele olemegi nii kaugele jöudnud, et Maris tuleb mulle/meile aprillis külla. Ma olen juba nii ärevil. Tahaks talle köike näidata ja seletada. Ja teda nuumata...ta vaene üliöpilane veel.

See aasta tuleb meil jöul teisiti..tiu-tiu ja teisiti. Muidu eelmised 3 aastat oleme Henningu vanemate juures olnud. See aasta tulevad nemad meile, sest nii on meile lihtsam(Jonase töttu). Ja kui nad juba MINU koju tulevad, siis on see ka MINU teha, millised jöulud tulevad. Ja tulevad EESTI jöulud. Ja kingi kättesaamiseks tuleb luuletust lugeda. Ja söögiks tuleb kartul liha kapsas kaste salat täidetud munad jne. Mitte salat ja viiner nagu Henningu vanemate juures. Seega tulevad MINU jöulud. Ma nii ootan juba.

Ma tahaks oma blogi hea meelega parooli alla panna, nii et palun antke teada, kes parooli vajab. Ma veel veidi ootan sellega. Aga ei taha eriti pilte siia panna köigile vahtimiseks. Seega antke teada, kes te loete ja siis vaatame, mis teha annab.

Muidu läheb meil hästi. Jonasel ka. Ta oskab nüüd ise omale lutti suhu panna, keerata. Sööb püreed. Noh ja on üldse vahva ja armas meil. Homme saab pooleseks.

Jonas magab veel ja nüüd ma kasutan seda aega, et süüa, lugeda ja internetis passida.

Juhul, kui enne ei kirjuta, soovin teile ilusaid pühi.