Elu keerleb aind Jonase ümber, kuigi olen hakanud viimastel nädalatel natuke rohkem ka endale mõtlema. Varem ei julgend Jonasega veel väga kaugele/kauaks välja minna (kuna vahel oli söömiste vahel ainult tunnine paus), aga nüüd olen hakanud asja rahulikumalt võtma. Eks kogemused õpeta. VAhest oli tunne, et kõik on mingid imeemad ja mina üksi ei saa oma elu korraldatud, aga siis tuli ikka välja, et imeemadel oli ka esimese lapsega probleeme või kõhklusi jne. Ja kuna mu laps on terve ja rõõmus ja kasvab, siis ma ilmselt ikka midagi väga valesti ei tee. Igatahes oleme viimase kahe nädala jooksul jälle rohkem liikuma hakanud.

Laupäeval sai meil Henninguga kolm aastat täis. Henningu ühel sõbral on aiamaa ja kuna ta ise on praegu prantsusmaal puhkamas, siis ta lubas meil seal grillimas ja chillimas käia. Tahtsimegi laupäeva seal veeta. Kahjuks aga jõudsime liha aind grillida, sest siis hakkas tibutama. Pakkisime kähku asjad ja tulime koju. See oli ka õige otsus, sest koju jõudes hakkas täiega sadama.
Nüüd on meil väike võimalus päris enda aiamaa koos aiamajaga saada. Henningu vanematel on üks naaber...õigemini see kellele aiamaja kuulub, ja ta on nii vana ja tahab selle maha müüa. Ja võimalus on, et Henningu vanemad selle ära ostavad, kuna see niikuinii nende aia kõrval on. Aga nad ostaks selle ainult siis, kui meie hakkaks seal majandama. Nad on juba varem sel teemal rääkinud, aga siiani oli see ainult jutt. Ja nüüd nad kohe päriselt küsisid, et mis me asjast arvame.
Kui nüüd teised naabrid, kellel eesostuõigus on, seda maja ja maatükki ei taha, siis ostaks Henningu vanemad selle ära.
Mõnes mõttes oleks lahe...et meil oleks oma aia tükk, oma majakene..seal on vist kaks tuba, nagu ma aru sain. Vesi ja elekter sees..aga kanalistatsiooni ei ole. JA me pole seda maja veel näinud ka seest. Ja kuigi see on mäenõlva peal ja muld on nii jama, et ainult puud ja põõsad seal kasvavad...muud sinna istudada ei saaks, ja kuigi seal ei saaks Jonas jalkat mängida, vaid peaks mäest üles-alla jooksma, siis ee mõte paelub meid. Ikkagi oleks oma koht. Saaks grillida, saaks olla ja päevitada. Ka Jonasele oleks tore, kui vanaema ja vanaisa seal samas on. Ja selle mõttega, et nad seal on, suudame meie ka leppida. Ja sinna saaks terassi ehitada, kus ikkagi Jonas mängida saaks, või mina päikest võtta :). No jha, enne tuleb ära oodata, mis teised naabrid ütlevad, ja kuidas maja seestpoolt välja näeb jne.

Ahsoo, Maigi on ju saksamaal..töötab kuskil toidukohas meist nii 2 tunni kaugusel. Ja nüüd leppisime kokku, et läheme talle külla. Naljakas naljakas. Pärast istume seal ja ei oskagi midagi rääkida :D Vahel on ju nii, kui ammu pole kedagi näinud. Igatahes lahe.

Homme saab Jonas kahe kuuseks..ja Henningul on homme veel viimane tööpäev enne puhkust.