Jonas

JONAS

Nüüd siis sellest, kuidas maailma kõige armsam poisslaps sündis. Juba nädal enne sünnitust oli mul paar korda libatuhud. Või teabki nüüd, kas need ikka tuhud olid, sest päris tuhudega neid võrrelda kohe üldse ei saa. Igatahes oli tuim valu ja toonuses kõht ja ebamugav. Arstil käiest oli emaka tegevus nii aktiivne, et arst arvas, et järgmiseks päevaks võib laps käes olla. Aga ei olnud.
Eelmine nädal algas jälle samade nõmedate toonuste ja väikeste valudega. Kolmap läks Henning hommikul tööle ja naersime veel, et noh enne homset ei tohi midagi toimuda, sest muidu peab Hening endale asendaja leidma jne. Millalgi lõuna paiku vedasin end veel dussi alla ja pärast seda lebotasin rätiku väel diivanil. Ema oli Skypes ja sai vaikselt pläkutama hakatud, kui järsku oli tunne, et veed läksid. Ütlesin emale, et oodaku korra. Tõusin püsti ja kuidagi märg li olla. Mõtlesin veel, et no kui nüüd miskit toimuma hakkab, siis panen kähku kähku ennast enne riidesse. Ja polnudki riidesse pand kui veed kogu kolinaga..vulinaga magamistoa põrandal olid.
Esimene mõte oli, et mis nüüd saab. Käed hakkasid värisema ja süda lõi sada korda kiiremini. Vaatasin siis, et kähku riidesse saaks. Ütlesin emale, et peame pläkutamise lõpetama, sest ma lähen sünnitama :D. Helistasin kiirabisse ja pakisin rahakoti ja haigekassakaarti kotti. Helistasin veel Henningule, et ta võib vaikselt vaatama hakata, kelle ta enda asemel tööle leiab. Teades, et esmassünnitajatel tavalielt 10-12 tundi läheb, siis ütlesin, et tal pole vaja veel kiirustada, kuna valusid/tuhusid mul pole.
Teel haiglasse tulid esimesd kaks tuhu. Mitte väga valusad. HAiglas mõõdeti emaka avatuseks kaks cm. Ja tuhud hakksid ka vaikselt tulema. Juba 40 minti hiljem seisis Henning mu voodi ees. NAersin veel, et ta oleks võind sööma minna või midagi, et mul läheb veel aega. Ämmaemand ütles ka, et need mis ma arvasin veed olevat, olid midagi muud. Ja et ma võin rahulikult 8ndale korrusele liftiga sõta ja siis alla jalutada. Nii tegimegi. Ja siis järsku läks tuhudega lahti. Iga 2 minuti tagant ja siis juba iga minuti tagant. LÄksime osakonda tagasi ja ämma emand arvas, et ma võiks valude leevendamiseks vanni minna. Enne veel mõõtis emaka avatus ja meie üllatuseks oli see poole tunniga 8cm-ni avanenud. Tuhud olid ka juba alla minuti ja ämmaemand arvas, et kohe kohe peaks veed minema ja siis ei lähe enam kaua.
Valesti arvas. Järgmiste tundide jooksul ei toimunud mitte midagi. Välja arvatud see, et emakas oli 10 avanenud, aga väike nurk oli veel nö ees ja selle pidime ära ootama.
Tuhud olid endiselt max iga minuti järel ja jõud oli lõppemas. Vann ka ei aidanud. Siis pakkus ämmaemand valuvaigistit. See ka ei aidanud. Siis ta pakkus välja, et ma võiks vannist välja tulla ja veidi kõndida proovida, et maa külgetõmbejõud oma töd teha saaks. Aga ka see ei aidanud. Ja kõik oli niiiiiiii valus. Siis ta nägi ka lõpuks, et minu jõud otsakorral on ja et nii kiire sünnituse algus on mu täiesti läbi tõmmanud. Otsiti siis üles anestesioloog, et epiduraalanalgeesia (http://www.fert-c.ee/elite/info/EpiduraalanestEST.html) teha. Selleks, et ma selle torkamise ajal rahulik oleks, andis ämmaemand mingit ravimit, mis oleks pidanud tuhud paariks-viieks minutiks ära võtma. Aga ei võtnud. Isegi teistkordsel andmiel ei mõjunud. Nii siis torgati tuhude vahel. JA üllatus üllatus, esimene katse läks aia taha. Nii, et anestesioloog pidi veel korda selgroolülide vahele torkama. Teisel korral märkasin kohe, et pepu läks soojaks. Ja kuna meil töö juures ka seda kasutatakse, teadsin kohe, et leevendus on tulemas. Ja tuligi. See oli nii hea tunne. Milline kergendus.
Igatahes oli kell selleks ajaks juba pool 9 ja ma olin umbes neljast saadik minutilisi tuhusi välja kannatanud. Mulle anti umbes pool tundi kosumiseks ja siis tehti veed lahti. Ja ka pärast seda ei toimunud midagi. Veidi enne südaööd paluti mul pressima hakkama, mis anesteesia tõttu just kõige edukam polnud. Veel arvati, et laps on ilmselt hiiglane, sest kuig ta pead oli juba näha, lõhkus ta jalgaega mulle ribidesse :D. Ja kuna ta ei tahtnud ega tahtund kõhust väkja tulla, siis tuli veel üks arst, kes mulle pressi ajal kõhule surus. Aga ka sellest ämmaemandale ei piisanud. Ta ronis ise mulle kõhule ja surus kogu oma jõuga mulle kõhule. See oli ka kõige hullem hetk kogu sünnituse jooksul. See oli hullem kui kõik tuhud kokku. Mul oli tunne, et mul lähevad kohe ribid katki ja Henning rääkis pärast, et kui ta sed anägi, siis ta oleks peaaegi ise nutma hakanud.
Selle surumise käigus liikus küll beebi edasi, aga ilmselt sellest tulid ka emakakaela rebend, mis pärast veritses nagu siga.
Mis edasi toimus, nii täpselt ei teagi, sest silmad olid kinni ja kõik rääkisid väga vaikselt. Selge oli see, et tegu ei olnud just lihtsa sünnitusega. Millalgi veel lõigati alt, et ruumi juurde teha. Ja siis millalgi ütles ämmaemand, et kutsuge lastearst. Kuna Jonas oli juba lootevette kakanud, siis tuli pärast sündimist kohe nabanööd läbi lõigata ja ta kopsub tühjaks tõmmata, juhul kui ta midagi kopsu tõmbab. Igatahes teadsin, et kui arst tuleb, siis peaks kohe kohe lõpp käes olema. Millalgi pärast seda ütles Henning, et pea on väljas. Ja veidi peale seda tundsin kuidas terve tita kõhust välja lupsas.
Kell oli 00.43 ja ma olin lihtsalt õnnelik, et see kõik möödas on. Titat nägin ise alles mõnikend minti hiljem, kui ta mu kõhule pandi. Ja seal lebas ta järgmised poolteist tundi. Nii kaua õmmeldi mind jälle kokku.
Mind kiideti koguaeg, et olin nii tormilise alguse ja nii haava rohke lõpuga sünnituse väga vapralt kaasa teinud. Ma olin lihtsalt väsinud ja NÄLJANE :D
Nelja paiku öösel saime siis sünnitustoast lõpuks välja ja Henning läks koju magama. Mina suurt magada ei saand. Järgmise päeva lõunaks saime ka päris palatisse ja laupäeval lasti meid juba koju.
Esimesest suurest väsimusest oleme üle saanud, aga päris puhanud ma sünnitusest veel pole. Suur verekaotus(700ml) on oma jälje jätnud.

Rõõm ja õnn on suur. Hea meelega istuksime ööpäev läbi ainult Jonase kõrval. :) Aga sellest juba järgmine kord. Nüüd on aeg lõunat süüa.