Alates sellest ajast, kui me enam Henningu vanematega koos ei ela, on nad mulle üha meeldivamaks muutunud. Ja üleüldse vöiks öelda, et sellest ajast alates on tekkinud nii öelda "ämma-äia-minia" suhted meil. Mind vöeti ju kohe Henningu peresse vastu, aga siuke öige tunne on mul alles nüüd. Võibolla ka selle pärast, et ma varem neid rohkem kartsin kui nüüd. Nüüd kui nendega räägin ja külas käin on siuke vanema-lapse tunne mul. Aga heas mõttes. Nendega saab ilusasti rääkida ja nad annavad meile vanemlike soovitusi. Ja nad usaldavad mind rohkem. Nemad on minuga rahul ja mina olen nendega rahul.
Muidugi on vahel nii, et kui näiteks Moni mulle maili saadab, et blablabla ja ma unustan vastata, siis ta on slvunud jne. Ja siis ikka aeg-ajalt käivad nad meile nö närvidele. Aga eks minu vanemad käiks ka meile närvidele, kui nad siin elaks/meie eestis elaks.
Täna on Henningu väiksema venna sünna ja siis olime koogile-kohvile kutsutud. Henning pidi tööl olema, ja nii läksin üksi. Henningu vennal Larsil on homme viimane eksam ja nii kadus ta peale koogi söömist oma tuppa õppima. Ja siis ma jutustasin seal Moniga. Ja millalgi tuli Jens töölt ja siis jutustasime veel. lõpuks ki koju tulin vaatasin, et oli peaaegu 4 tundi seal olnud.Ja oli täitsa tore.
Eks ma pean ju ka nendega hästi läbi saama, sest nemad on ainukesed vanemad, kes mul saksamaal on. Enda omadele ei saa ju külla minna ja muresid nii kurta kui iin. Henningu vanemad näevad meid ju pidevalt ja teavad seetõttu meie elust-olust ka veidi rohkem. Kuigi tähtsatest otsustest räägin mina tavaliselt esimesena ikka oma vanematele.
Igatahes on Moni ja Jens ka mulle veidi ema ja isa eest.
Vot
(Ja nüüd jalkast. Hea, et see võit ära tuli. Kuigi austraalia-serbia tulemuse põhjal oleksime siiski edasi saand. Aga see võit oli vajalik. Nüüd tuleb pühapäevaks valmistuda ja inglismaa alistada. Inglismaale ometi kaotada ei või ju.)
0 kommentaarid:
Postitage kommentaar