SIRAM

4-9 märts oli Maris mul külas.
Neljandal sain päeval sõnumi, et tal on minig kala lendudega ja, et ta saabub alles 2 tundi hiljem, kui ettenähtud oli. Õnneks olid Heiko ja Lisa juba päeval oma abi Jonase hoidmisel pakkund, juhul kui me Henninguga mõlemad lennukasse sõita tahame. Lennjaamas pidin Marist veel 15-20 minti ootama...terve igavik oli see minu jaoks, sest ma polnud teda juba üle 2 aasta näind.
Igatahes ta saabus ja oli tore. Pärast pläkutasime siin veel Lisa ja Heikoga. Jonase olid nad vahepeal juba voodisse pannud. Oli tore. Rääkisime eesti, saksa ja inglise keeles, mis millalgi mu aju tuksi keeras, sest rääkisin Marisega saksa ja teistega eesti keeles ja üleüldse oli tohuvabohu mu peas.
Marise tulekuga tulid ka halvad ilmad. Pluss 10 küll aga sadas. Ja nii ei saandki suurt midagi temaga ette võtta. Linna peal käisime shoppamas korra, ja siis veel millalgi jalutamas. Henningu vanemate juures käisime. Simi sünnal, Matthise ristimisel ja ülestõusmisööl kirkos.
Ja muidugi pläkutasime ja pläkutasime ja pläkutasime. Polnd ju ammu saand. Pläkutada ma mõtlen. Ja North&South'i vaatasime ka. Nalja sai tehtud. Maris tuletas mulle igasugu vanu nalju ja juhtumisi meelde, mis mul juba ammu meelest läind olid.
Vot siuke värk. Ja 9ndal ta juba lendaski tagasi. Kole kähku möödus see aeg.

Eelmine laupäev käisime pulmas, aga sellest järgmine kord.

Päikest

BERLIIN

24nda märtsi hommikul pakkisime auto ja sõitsime Berliini. Kahjuks kahjuks pidime 50 kilomeetri pärast juba esimese pausi tegema, sest pidime autol õli juurde valama. Igatahes pärast kaheksat tundi ja veel kahte peatust ja Berliini tipptundi jõudsime meie esimesse ööbimis paika. Tagemist oli ühe ilusa korteriga, kuhu me lastminute pakkumisega soodsalt saime. Algusel oli plaan reedest pühapäevani Berliinis olla. Aga viimasel minutil otsustasime päev varem minna. Meeskad(Heiko ja Lisa sõitsid koos meiega) läksid poodi süüa ostma ja meie Lisaga tegelesime Jonasega, kes selle pika sõidu superhästi üle elas. Õhtul jäime kõik korterisse ja sõime koos ja lihtsalt chillisime ja puhkasime sõidust.
Meie eesmaärk oli ju tegelikult Berliini poolmaraton. See tähendab Henningu ja Heiko. Henning on juba õige mitmel poolmaratonil jooksnud aga Heiko jaoks oli see esimene.

Reedel pidime kõigepeal oma asjad jälle pakkima, sest pidime järgmisesst ööbimiskohta rändama. See oli YMCA külalistemaja, kus Henning on aasta aega elanud, kui ta Berliinis aasta vabatahtlikuna töötas. Tänu tutvustele saimegi juba pool 12 oma tubadesse, kuigi tegelikult saab alles 15st sinna sisse. See oli korteriga võrreldes ikka täielik peldik. Kui korteris oli meil mõlemas toas telku, meile oli jäetud läpakas. Meil oli köök kõigi kodumasinatega. Meil oli vannituba vanniga. Meil olid kõik mugavused. Siis uues toas oli meil nari, riiul, väike laud ja kolm tooli. Ja vets, külm ja kole. Ja dušš. Ei mingit raadiot, telekast ja internetist rääkimata. Muidugi me ei läinud ju Berliini telekat vaatama. Aga ma lootsin, et neil vähemlat veekeetja toas olemas on. Aga ei olnud. Ja nii pidin kähku Jonase toiduplaani ringi tegema ja hulga valmistoitu ostma.
Igatahes viisime asjad tuppa ja läksime shoppama. Nagu kiuste oli ilm jube külm ja sadas. Nii käisimegi kähku poest poesse, et märjaks ei saa ja lootisme, et Jonas võimalikult kaua oma kärus rahulikult istub. Mingi aeg pidime ka teda söötma ja mässusi vahetama. Õnneks läks kõik hästi.
Mingi aeg tulime külalistemajja tagasi ja lasime Jonasel veits möllata. Siis läksime sööma. India restorani. Mina ja Henning polnd varem india sööki söönd ja olime veidi skeptilised ja kartsime, et meil pärast kõht lahti on. Aga söök oli supersuper maitsev ja kõht lahti ei läind:).

Laupäeval käisid Henning ja Heiko oma stardinumbrite, -dokumentide järel. Mina ja Lisa käisime veel shoppamas. Ilm oli jälle sama hull kui eelmisel päeval. Tegelt isegi hullem. Aga tore oli, niikaua kui me ostukeskuses olime. Pärastlõunal sõime veel koos ja siis läksid Heiko ja Lisa Berliini müüri vaatama ja meie läksime oma teed. Kuna sadas(paduvihm), siis me ei tahtnud Jonasega seal seigelda. Mitte et ta veel pärast haigeks jääks. Mingi aeg tuli päike välja ja me käiisme veel korra Ku'Dammil, mille lähedal me magasime, Henningule paksemaid jooksuriideid ostmas, sest ilm oli 20 kraadi külmem kui meil Tübingenis. Õhtul käisime veel kõik koos söömas.

Pühapäeva hommikul sõime veel kõik koos ja siis pidis meeskad maratonile minema. Meie pakkisime asju ja läksime ka millalgi rajale. Üleöö oli ilm palju parem ja soojem. Päike paistis ja taevas oli sinine. Siiski oli suhteliselt külm ja tuuline. Raja ääres oli õnneks ruumi ja seisime päikse käes. Nii polnudki asi kõige hullem. Meeskasid nägimegi rajal vaid ühe korra, sest me käisime kohvikus end soojendamas ja nii magasime nad teisel korral maha. Õigemini öeldes, olid nad kiiremad, kui meie arvasime. Henning oli finišis 2tunni ja 11 minutiga ja Heiko 2 tunni ja 22 minutiga. See polnud küll kaugeltki mitte Henningu parim aeg. Aga kui arvestada seda, et ta enne seda aind kaks korda jooksmas käis, ja muidu peaaegu üldse enam sporti ei tee, siis võib selle ajaga vägagi rahule jääda.
Pärast jooksu ootasime oma mehi ja sõime veel pizzat ja siis sõitsime tagasi Tübingeni. Õnneks ühtegi ummikut polnud ja Jonas magas ka palju autos. Nii olimegi 6tunni ja kahe peatuse pärast juba kodus. Täiega mõnus oli oma voodis magama jääda.
Berliinis oli Jonasel meeletu arenguhüpe. Avastasin kaks uut hammas ja veel üks tuli nüüd Tübingenis veel(kokku siis juba 8 hammast), ta hakkas käpuli käima ja ennast ülestõmbama. Mõnus mees.
Vot selline lahe reis oligi.
Nüüd käis mul Maris külas ja seetõttu sissekanne Berliini kohta hilines. Üritan peagi ka Marise külaskäigust kirjutada. Aga et postitus liiga pikk ja veniv ei tuleks, teen seda alles paari päeva pärast.

Täna nägin esimest võilille. Elu on lill.

Saksamaal on uus president ja Neuner löpetas karjääri.

grillihooaeg sai avatud...yesyes

Leidsin poest pelmeene :D

Mari ja Mart lähevad tuttu..

vol.1
Kui me väiksed olime, siis meil oli narivoodi. Ja kui me öhtul voodi pidime minema, siis me jutustasime alati omavahel. Ja mingi pärast me arvasime, et kui me vastu seina sositame, siis kostab see teiseni paremini. Selle pärast ütlesime alati, et: "Mari/Mart, tule nurka".Hehe.
Ükskord pärast pikka jutustamist tuli isa meie tuppa. Muidugi me tegime kohe nii, nagu me magaks ja olime surmvaiksed. Ja kui me arvasime, et isa uuesti minema läksime, siis ütles Mart jälle, et Mari tule nurka. A ma kuulsin, et isa tegelt ei läinudki minema, vaid tegi nii.Noh, igatahes Mart, tobu reetis meid, ja saime öiendada.
vol.2
Kui me juba oma majas elasime, siis oli meil ka algul kahepeale üks tuba. Ja siis jutusasime ka enne kui päris magama jäime. Tavaliselt oli nii, et mul oli Mardile hirmsasti vaja midagi seletada. A Mart oli juba nii väsind, et ta ei viitsind mind kuulata. See mind muidugi ei huvitand ja ikka ajasin peale, et kuule räägime. No ja selleks ajaks siis, kui mul jutt otsa sai, oli Mardil uni läind ja mul oli uni peal. Ja kui MArt nüüd jutustama hakkas, siis mul polnd enam viitsimist kuulata ja palusin Marti, et ta vait jääks, et ma magada saaks.
Vahel kui ma hakkasin temaga esimesena jutustama, siis ta ütles, et ta ei viitsi mind kuualta, sest pärast on temal uni läind ja mina tahan magada. :) Siis ma ikka lubasin, et ei jää magama. Aga enamasti ikkagi jäin, sest olin nii väsind.
vol.3
Minu lemmik.
Kui oma majas elasime, siis oli meie tuba esimesel korrusel. Telekatuba ja vanemate magamistuba aga teisel. Ja nii oligi, et me pidime voodisse minema ja vanemad läksid telkut vaatama. Loomulikult me ju jutustasime. Aga meie tuppa oli hästi kuulda, mis üleval toimus, ja nii kuulsime, kui keegi seal ringi köndis ja trepist alla tuli. Ja kui me seda kuulsime, siis ütlesime, et: "Teeme nii, et magame!". See tähendas seda, et nii kaua, kui keegi köögis v+i vetsus käis, ei rääkinud me sönaga. Alles siis, kui ema/isa trepist üles läind olid ja suuretoa ust kuulsime. Siis vöis pläkutamine jätkuda.
Aastais hiljem tuletas Mart mulle seda meelde, ja sellest sai nali. Ja nii oligi, et vahel söögilaua taga olles, kui kuulsime, et vanemad tulevad ütlseime, et teeme nii nagu me magaks. Ja koheselt panime silmad kinni ja teesklesime. See oli muidugi kohe ju aru saada, et me maga.(Taldrikud nina ees laual). Igatahes rääkisime sellest vanematele ka, ja ema mängis ka meiega vahel lolli ja tegi kaasa.
Eelmine aasta rääkisin sellest oma noortele(reedeti teen vahel noorteöhtut). Ja algul köik naersid mu üle. Ja siis parasjagu tulid kaks noort välisuksest sisse ja me kuulsime seda. Ja ma niisama nalja löpetuseks ütlesin veel, et teeme, et magame. Heh, ja köik noored viskasid ennast sofale pikali:D.
Eile oli jälle noortekas. Ja k+ik, kes tookord seal olid, kui sellest rääkisin, olid eile ka kohal. Pluss veel üks noortekategija, kes tookord puhkusel oli.Ta ei teadnud asjast midagi. Igatahes siis kuulsime jälle, et välisuks käis. Ja selle peale ütles üks noortest, et teeme, et magame. Ja k+ik, peale selle teise töötaja, viskasid ennast pikali. Ma olin nii uhke nende üle.